Skip to main content

88 tööd

Teadmised. Oskused. Kogemused.

Üleval otsinguväljal on ASUKOHT. Sisesta soovitud töö asukoht ja Sulle avaneb filter sobiva töö täpseks leidmiseks.

Kandideeri.ee on tööportaal, kust leiad tööpakkumised, tööd ja töökohad kõikjal Eestis ja välismaal. Kui otsid tööd, oled õiges kohas! Lase ennast värvata, ole tööandjaile leitav oma teadmiste, oskuste ja kogemuste järgi isegi siis, kui Sul on töökoht olemas.

Hinnakiri tööandjale, klõpsa siin! 

Värske

Teemanttera OÜ
Harjumaa, Estonia
09 Jul, 2025
Kogemus:
Spetsialist
Palgavahemik (Bruto):
€2,200 - €2,700 kuus
Töökuulutus aegub:
16 Jul, 2025
Promens Rõngu AS
Tehase tänav 4, Rõngu, Tartu County, Estonia
07 Jul, 2025
Kogemus:
Spetsialist
Palgavahemik (Bruto):
€8.00 - €10.00 tunnis
Töökuulutus aegub:
20 Jul, 2025

Blogi ja uudised

Kas oled kunagi tundnud, et su meeskond on muutunud liiga “perekonnaks”? Kas oled märganud, et inimesed ei julge enam oma tiimiliikmetele konstruktiivset tagasisidet anda, sest kardavad rikkuda häid suhteid? Või vastupidi – kas tunned, et meeskonnas valitsevad hoopis kontrollimatud pinged ja inimesed on üksteisest võõrandunud? Eesti ettevõtted on sageli väikesed ning inimesed veedavad koos palju aega. See loob eeldused töösuhete kõrval lähedaste suhete tekkimiseks, mis võib olla nii õnnistus kui needus. Näiteks uuringufirma Gallup andmetel on meeskonnad, kus inimestel on tööl parim sõber,  7 korda tõenäolisemalt pühendunud  oma tööle. Samas näitab Harvard Business Review’i uuring (2019), et liiga lähedased suhted võivad  vähendada meeskonna tulemuslikkust kuni 25%,  sest inimesed väldivad keerulisi vestlusi. Kolme tüüpi meeskonnad Oma töös meeskondade ja juhtide koolitajana olen märganud, et meeskonnad jagunevad üldjoontes kolme rühma. Esiteks on  avatud meeskonnad , kus valitseb psühholoogiline turvalisus ja inimesed saavad hästi läbi, kuid pole tekkinud sellist familiaarset blokki, mis takistaks ausalt rääkimast. Sellistes meeskondades julgetakse üksteise probleemidele tähelepanu juhtida ja siirast tagasisidet anda. Teiseks on  “sõbralikud” meeskonnad , kus pinnapeal tundub kõik olevat suurepärane. Suhted on sõbralikud ja inimesed arvavad, et nad on parim meeskond maailmas. Paraku peitub pinna all sageli rahulolematus üksteisega ja puudub tõeline psühholoogiline turvalisus, et olulised teemad läbi rääkida. Kardetakse astuda kellelegi “varvastele”, välditakse pingete tekitamist ja seetõttu jääb suur osa potentsiaalist kasutamata. Kolmandaks on  kinnised meeskonnad , kus inimesed on üksteisest kaugenenud ja õhus on pidevalt pingeid. Sageli on seal ka aktiivsed konfliktid inimeste vahel, mistõttu on paljud kaitsepositsioonil. Keegi ei räägi “meist kui meeskonnast”, vaid kõik teavad, et neil on tõsised probleemid, mistõttu on tegemist pigem koos töötava grupiga (mitte ühtse meeskonnaga).  Ka see meeskond töötab allpool oma tõelist potentsiaali. Kuidas siis juhina leida see kuldne kesktee ja kujundada oma meeskonnast avatud, turvaline ja täispotentsiaalis meeskond? Kuidas luua meeskond, mis ei vaju liigsesse familiaarsusesse ega ka kaugenemisse ja konflikti? Miks tekivad liiga lähedased suhted? Väikestes Eesti ettevõtetes on suhete muutumine liiga isiklikuks peaaegu paratamatu. Inimesed veedavad koos 8-10 tundi päevas, käivad koos lõunal, tähistavad sünnipäevi ja võib-olla veedavad aega ka väljaspool tööd. See kõik on loomulik ja inimlik. Probleem tekib siis, kui need suhted hakkavad takistama professionaalset koostööd. Näiteks ütles mulle hiljuti üks juht: “Ma tean, et üks mu töötaja teeb oma tööd “poolikult”, aga kuidas ma saan talle seda öelda? Me oleme ju head sõbrad, käime koos kalal ja meie naised on samuti lähedased.” See on klassikaline lõks. Juht kardab, et tööalane tagasiside rikub isikliku suhte. Ja nii jäävadki probleemid lahendamata, kuni ühel päeval plahvatab pomm. Teine levinud olukord on see, kus meeskond on muutunud nii “perekondlikuks”, et uued liikmed tunnevad end isegi veidi kõrvalejäetuna. Või veel hullem – meeskond kaitseb üksteist ka siis, kui keegi teeb selgelt vigu. “Me ju saame aru, et ta on hetkel üle koormatud ja tal on elus probleeme … seega las ta võtab natuke vabamalt praegu,” öeldakse küll viisakalt, kuigi tegelikult kannatab kogu meeskonna töö ja kõigil on ammu taluvuse piirid ületatud. Ka liiga suured distantsid on probleem Vastupidine äärmus on samuti ohtlik. Kui meeskonnas valitsevad külmad, formaalsed suhted, kaob loovus ja initsiatiiv. Inimesed teevad täpselt nii palju, kui neilt oodatakse, mitte rohkem. Google’i Project Aristotle uuring (2016) näitas, et edukate meeskondade kõige olulisem tunnus on just  “psühholoogiline turvalisus”  – julgus olla aus, julgus tunnistada oma vigu, julgus avalikult eksida, julgus küsida “rumalaid” küsimusi ja olla haavatav ilma karistust kartmata. Liiga distantseeritud meeskondades seda kahjuks kunagi aga ei teki. Seda kinnitab hästi ka üks vestlus juhiga, kelle meeskond oli juba täielikult killustunud. “Meil on koosolekutel nii vaikne, et kuuleb kärbse lendamist,” kirjeldas ta. “Keegi ei julge midagi öelda, sest kardab kriitikat või hilisemat pilkamist.” Eesmärk on leida tasakaal Professionaalse tasakaalu leidmine nõuab teadlikku pingutust ja selgeid kokkuleppeid. Siin on mõned konkreetsed sammud, mida võid kohe rakendada. Esiteks, loo selged piirid ja kokkulepped.  Võid korraldada meeskonnaga arutelu, kus räägite läbi, millised on teie professionaalsed standardid. Näiteks võite kokku leppida, et tööalane tagasiside on alati lubatud ja vajalik, olenemata isiklikest suhetest. See ei tähenda, et peate muutuma külmaks – lihtsalt et tööküsimused lahendatakse professionaalselt. Teiseks, harjuta regulaarset tagasiside andmist.  Mida harvemini tagasisidet annad, seda raskem see on. Kui aga teed seda regulaarselt, muutub see normaalseks osaks teie suhtlusest. Alusta väikestest asjadest ja ole alati konstruktiivne. Näiteks: “Marek, märkasin, et viimane aruanne jäi poolikuks. Kas saame koos vaadata, kuidas seda paremini teha?” Kolmandaks, eralda selgelt tööaeg ja vaba aeg.  See on eriti oluline, kui olete kolleegidega ka väljaspool tööd sõbrad. Võite kokku leppida, et nädalavahetustel tööst ei räägita. Või vastupidi – tööajal keskendute ainult tööle. Oluline on, et mõlemad pooled teaksid, millal on “sõbraaeg” ja millal “tööaeg”. Psühholoogiline turvalisus kui võti Amy Edmondson Harvard Business School’ist on psühholoogilise turvalisuse kontseptsiooni rajaja. Tema sõnul on see  “ühine uskumus, et meeskond on turvaline koht isiklike riskide võtmiseks”  (Edmondson, 1999). Kuidas aga luua sellist turvalisust, mis ei muutu liigseks familiaarsuseks? Võtmeks on  professionaalne hoolivus . See tähendab, et hoolid oma inimestest piisavalt, et anda neile ausat tagasisidet, isegi kui see on ebamugav. Seda mõtet toetab hästi “radikaalse siiruse” (radical candor) põhimõte, mille pakkus välja Kim Scott oma samanimelises raamatus (2017). See tähendab, et hoolid isiklikult, kuid vastandud otse. Sa ei ütle: “Ära muretse, kõik on hästi,” kui asjad pole hästi. Sa ütled:  “Ma hoolin sinust ja sinu arengust, seepärast pean sulle ütlema, et kõik ei ole sinu töös hästi.” Praktiline tegevuskava Kuidas siis praktiliselt edasi minna? Soovitan alustada meeskonna hetkeseisu kaardistamisest. Võid kasutada seda lihtsat harjutust: palu igal meeskonnaliikmel hinnata skaalal 1-10: Kui mugav on mul anda kolleegidele konstruktiivset tagasisidet? Kui mugav on mul vastu võtta konstruktiivset tagasisidet? Kui hästi suudame lahendada tööalaseid erimeelsusi? Tulemused annavad sulle selge pildi, kus teie meeskond praegu asub. Seejärel saate koos arutada, kuhu tahate jõuda ja millised konkreetsed sammud selleks astuda. Teine oluline samm on regulaarsete “meeskonna tervise kontrollide” juurutamine. Võid kord kvartalis korraldada meeskonnaga arutelu, kus räägite ausalt läbi, kuidas teil päriselt läheb. Kas suhted on liiga pingelised või liiga familiaarsed? Kas julgetakse probleeme tõstatada? Kas ollakse valmis muutusteks? Juhi roll tasakaalu hoidmisel Juhina oled sina see, kes loob meeskonnas tooni. Kui sina väldid keerulisi vestlusi või lased sõprusel takistada vajalike otsuste tegemist, järgib meeskond sinu eeskuju. Üks juht rääkis mulle mõned aastad tagasi, kuidas ta pidi lausa vallandama oma parima sõbra. “See oli mu elu raskeim otsus,” ütles ta. “Aga ma teadsin, et kui ma seda ei tee, kaotab kogu meeskond minusse kui juhti usu. Ja mis kõige tähtsam – hiljem sain aru, et ma teeks oma sõbrale karuteene, lastes tal jätkata rollis, millega ta hakkama ei saa (ja kõik teised näevad seda).” Muidugi ei tähenda selline lähenemine, et peaksid muutuma külmaks ja kaugeks inimeseks. Vastupidi – näita, et hoolid oma inimestest piisavalt, et olla nendega aus. Ole eeskujuks, kuidas saab olla soe ja sõbralik, kuid samas professionaalne ja nõudlik. Kokkuvõte Meeskonna professionaalse tasakaalu hoidmine on pidev töö. Liiga lähedased suhted võivad takistada ausust ja arengut, liiga kauged suhted aga loovust ja pühendumust. Võti on luua keskkond, kus inimesed tunnevad end turvaliselt ja hoituna, kuid samas julgevad olla ausad ja nõudlikud. Kõige olulisemad punktid, mida soovitan siit meeles pidada: Psühholoogiline turvalisus ei tähenda mugavust, vaid julgust olla aus Professionaalsed piirid ei tähenda külmust, vaid selgust Regulaarne tagasiside muudab keerulised vestlused lihtsamaks Juhi eeskuju määrab meeskonna kultuuri Küsimused mõtisklemiseks juhile Millisesse kategooriasse kuulub sinu meeskond – avatud, “sõbralik” või kinnine? Millised märgid sellele viitavad? Millal pidasid viimati kellegagi meeskonnast tõeliselt ausat vestlust, mis oli ebamugav, kuid vajalik? Millised konkreetsed sammud saad astuda järgmise nädala jooksul, et luua oma meeskonnas paremat tasakaalu professionaalsuse ja soojuse vahel? PS! Millal Sa viimati päriselt uurisid, kuidas Su inimesed end tunnevad? Testi oma meeskonda TASUTA siin: https://www.meeskonnatestid.ee/ Allikas: juhtimiskiirendi.ee , Motivaatori asutaja, juht ja koolitaja Kaido Pajumaa  
Kas oled märganud, kuidas sinu meeskonnas öeldakse olulisi asju pigem ridade vahelt kui otse? Või kuidas koosolekutel noogutavad kõik nõustuvalt, aga koridoris kuuled hoopis teistsuguseid arvamusi? Kas sinu töötajad kasutavad pigem sarkasmi ja irooniat kui ausat tagasisidet? Eesti töökohtadel on konfliktihirm nii sügavalt juurdunud, et olulised probleemid jäävad tihti aastaid lahendamata. Me kardame, et aus arvamus võib muutuda isiklikuks rünnakuks. Et konstruktiivne kriitika võib rikkuda suhteid jäädavalt. Seda kinnitavad ka uuringud – näiteks Harvardi ülikooli 2023. aasta uuring (Harvard Business Review, “The High Cost of Conflict Avoidance”) näitas, et 65% töötajatest eelistab taluda ebamugavat olukorda, kui riskida konfliktiga. Veel murettekitavam on fakt, et konfliktide vältimise tõttu kaotavad organisatsioonid keskmiselt 8 tundi produktiivset tööaega nädalas iga töötaja kohta. Aga kas konflikt peab olema midagi, mida alati karta? Kas õigesti juhitud konflikt võib hoopis olla sinu meeskonna arengu võtmeks? Miks me kardame konflikte just Eesti kultuuris? Eesti kultuuris on tagasihoidlikkus ja harmoonia hoidmine sügavalt juurdunud väärtused. Me kasvasime üles uskumusega, et vaidlemine on ebaviisakas. Et kriitiline tagasiside on isiklik rünnak. Et parem on vaikida kui kellegi tundeid riivata. See kultuuriline taust loob olukorra, kus probleemid ei kao kuhugi – nad lihtsalt kogunevad pinna alla. Inimesed hakkavad “asju meelde jätma”. Tekivad vihjed, poolikud laused, “tähendusrikkad” pilgud. Lõpuks on õhk nii paks pingetest, et isegi kõige väiksem säde võib põhjustada plahvatuse. Näiteks rääkis mulle hiljuti üks osakonnajuht, kuidas tema meeskonnas oli tekkinud olukord, kus kaks võtmetöötajat praktiliselt ei rääkinud omavahel. Põhjus? Pool aastat tagasi oli üks neist teinud märkuse teise töövõtte kohta. Teine võttis seda isiklikult, aga ei öelnud midagi. Konflikt jäi lahendamata ja mürgitas kogu meeskonna õhkkonda. Mida teeb aga konfliktide vältimine sinu meeskonnaga? Inimesed hakkavad kapselduma. Nad loovad väikeseid “laagreid” – need, kes mõtlevad sarnaselt, hoiavad kokku. Infovahetus muutub selektiivseks. Koostöö asendub paralleelse tööga, kus igaüks teeb oma asja, aga sünergiat ei teki. Uus vaade konfliktile – võimalus, mitte oht Stanford Graduate School of Business’i 2024. aasta uuring (Eisenhardt & Westcott, “Healthy Conflict in High-Performing Teams”) paljastas põneva seose – meeskonnad, kus esines regulaarselt konstruktiivseid konflikte, olid 40% innovaatilisemad kui need, kus valitses “vaikus”. Miks? Sest konflikt tähendab tegelikult lihtsalt erinevate vaatenurkade kohtumist. Kui kaks inimest näevad asju erinevalt ja julgevad seda väljendada, tekib võimalus leida kolmas, parem lahendus. Võti on selles, et me peame õppima eristama kahte tüüpi konflikte. Esiteks on  ülesandekeskne konflikt –  see puudutab tööd, protsesse, eesmärke. See on tervislik ja vajalik. Teiseks on  suhtekeskne konflikt –  see muutub isiklikuks ja ründavaks. Seda peame vältima. Kuidas hoida konflikt ülesandekesksena? Vastus peitub teadlikus juhtimises ja selgetes reeglites. Kolm sammu konfliktihirmu ületamiseks Järgnevalt jagan põnevaid meetodeid, mis põhinevad värsketel psühholoogia uuringutel ja on end ka praktikas juba paljudes meeskondades tõestanud: 1. Loo psühholoogiline turvalisus läbi reeglite Amy Edmondson’i teedrajav töö psühholoogilise turvalisuse vallas (Harvard Business School, 2023) näitab, et inimesed julgevad olla ausad ainult siis, kui nad teavad, et neid ei “karistata”. Ja siin tuleb meeles pidada, et igasugune sarkastiline kommentaar, silmade pööritamine jms käitumine läheb ka psühholoogilise ja emotsionaalse karistamise alla. Et seda vältida, tasub kehtestada oma meeskonnas selged “konfliktireeglid”. Need võiksid olla näiteks sellised: me ründame ideid, mitte inimesi. Me kuulame ära enne, kui vastame. Me tunnistame, kui meil pole õigus. Me otsime lahendusi, mitte süüdlasi. 2. Harjuta “mikrokonflikte” Ära oota, kuni tekib suur probleem. Harjuta meeskonnaga väikeste erimeelsuste lahendamist. Näiteks võid koosolekul paluda inimestel tahtlikult võtta vastandlikke seisukohti mingi väheolulise teema osas. Las nad harjutavad eriarvamuste väljendamist turvalises keskkonnas. Pane tähele!  MIT Sloan School of Management’i 2023. aasta uuring (Roberto & Edmondson, “Practice Makes Perfect in Conflict Management”) näitas, et meeskonnad, kes regulaarselt harjutasid konstruktiivset vaidlemist, lahendasid päris konflikte 60% efektiivsemalt. 3. Muuda keelt ja fookus t Selle asemel, et öelda “Sa teed valesti või sa eksid”, proovige  “Ma näen seda teisiti – palun selgita mulle oma vaatenurka”.  Selle asemel, et süüdistada “Sa ei teinud tähtajaks valmis”, küsi “Mis takistas sul tähtajast kinni pidada ja kuidas saan aidata?”. See väike muutus keelekasutuses muudab konflikti dünaamikat põhjalikult. Sa ei ründa inimest, vaid uurid olukorda. Sa ei otsi süüdlast, vaid lahendust. Praktilised tehnikad igapäevaseks kasutamiseks Paljudes meeskondades oleme teadlikult kasutusele võtnud alljärgnevad meetodid, mis on samuti kiireid ja positiivseid tulemusi toonud: “Punase kaardi” süsteem Anna igale meeskonnaliikmele sümboolne “punane kaart”. Kui keegi tunneb, et vestlus muutub isiklikuks või emotsioonid võtavad üle,  võib ta kaardi lauale panna.  See on märguanne kõigile, et tuleb hetkeks paus teha ja keskenduda tagasi faktidele. “5 miks’i” tehnika Kui tekib erimeelsus, küsige viis korda “miks”. Miks sa nii arvad? Miks see oluline on? Miks see probleeme tekitab? jne Sageli jõuate sellega konflikti tegeliku põhjuseni, mis on hoopis midagi muud kui esmapilgul paistab. Regulaarsed “südamelt ära” Määra kord kuus aeg, kus meeskond saab välja öelda kõik, mis südamel. Reeglid on selged – räägime ausalt, aga lugupidavalt. Kuulame ilma kaitsepositsiooni võtmata. Otsime lahendusi, mitte süüdlasi. Mida teha, kui konflikt on juba isiklikuks muutunud? Mõnikord, vaatamata parimatele pingutustele, muutub konflikt siiski isiklikuks. Inimesed on emotsionaalsed olendid ja mitte alati ei õnnestu hoida asju professionaalsel tasemel. Sel juhul on oluline kiire sekkumine. Kohtu osapooltega eraldi. Kuula mõlema poole lugu ära ilma hinnanguid andmata. Seejärel too nad kokku neutraalses keskkonnas ja aita neil keskenduda tulevikule, mitte minevikule. Üks tehnika, mis töötab samuti hästi, on “ Tulevikufookus “. Selle asemel, et arutada, kes mida valesti tegi, küsi: “Kuidas me tahame, et meie koostöö edaspidi välja näeks?” See aitab inimestel liikuda süüdistamiselt lahenduste otsimisele. Juhi roll konfliktide juhtimisel Juhina oled sa meeskonna atmosfääri ja “tooni” kujundaja. Kui sina väldid konflikte, teevad seda ka töötajad. Kui sina näitad, et aus tagasiside on väärtuslik, hakkavad ka teised seda uskuma. Näiteks ühel koolitusel tuli pausi ajal minu juurde töötaja, kes rääkis, kuidas tema juht muutis täielikult meeskonna dünaamikat läbi oma käitumise muutuse. Juht alustas iga koosolekut küsimusega: “Mis on see, mida keegi tahaks öelda, aga ei julge?” Alguses oli vaikus.  Aga kui juht ise hakkas jagama oma muresid ja kahtlusi, julgesid ka teised avaneda. Tulemus? Kuue kuu jooksul oli meeskonna avatus ja produktiivsus kasvanud oluliselt. Mitte sellepärast, et inimesed oleksid rohkem tööd teinud, vaid sellepärast, et kadusid takistused, mis pidurdasid koostööd. Konfliktid tekivad, aga need saab pöörata energiaks Konfliktihirm on Eesti töökultuuris sügavalt juurdunud probleem, mis takistab meeskondade arengut ja innovatsiooni. Lahendamata konfliktid ei kao – nad kogunevad ja mürgitavad töökeskkonda. Neli kõige olulisemat õppetundi, mida saad sellest artiklist kaasa võtta: Konflikt ei ole halb – halb on ainult isiklikuks muutuv konflikt Psühholoogiline turvalisus on ausate vestluste eeldus Väikesed harjutused aitavad meeskonnal õppida konstruktiivselt vaidlema Juhi eeskuju määrab kogu meeskonna suhtumise konfliktidesse Konfliktide juhtimine ei ole kerge. See nõuab harjutamist, kannatlikkust ja julgust. Aga alternatiiv – meeskond, kus inimesed pelgavad ausalt rääkida – on veelgi hullem. Alusta väikestest sammudest. Loo reeglid. Harjuta mikrokonflikte. Ole ise eeskujuks. Ja ära unusta – iga lahendatud konflikt viib su meeskonda sammu võrra lähemale tõelisele koostööle. Küsimused mõtisklemiseks juhile Milliseid märke näed oma meeskonnas, et konfliktihirm takistab ausat suhtlust? Kuidas saaksid luua turvalisema keskkonna avatud dialoogiks? Millal viimati andsid ise kellelegi konstruktiivset, aga ebamugavat tagasisidet? Kuidas saaksid olla parem eeskuju ausas suhtlemises? Millised konkreetsed sammud võtad järgmisel nädalal ette, et hakata oma meeskonnas konfliktihirmu vähendama?   PS!  Avatus ei ole lihtsalt "pehmo"-teema – see määrab, kas probleemid jõuavad lahenduseni või jäävad peitu. Testi oma meeskonda TASUTA siin: https://www.meeskonnatestid.ee/ Allikas: motivaator.ee , Motivaatori asutaja, juht ja koolitaja Kaido Pajumaa  
Kas oled vahel tundnud, et  annad töötajatele vabadust ja soovid seeläbi neid motiveerida , aga tulemused ei vasta lõpuks sinu ootustele? Või vastupidi – kontrollid liiga palju ja tunned, kuidas meeskonna motivatsioon kahaneb? Kas tunned, et liigud pidevalt kahe äärmuse vahel – kas lased kõik vabaks või hoiad kõike enda kontrolli all? Paljud Eesti juhid seisavad silmitsi sellise dilemmaga – ühelt poolt soovivad nad anda töötajatele vabadust ja vastutust, teisalt kardavad, et asjad jäävad tegemata või tehakse halvasti. See hirm pole alusetu. Samas tekitab liigne kontroll töötajates tunde, et neid ei usaldata, mis omakorda vähendab motivatsiooni ja pühendumust. Seda on uuritud ka teaduslikult. Nimelt usub 79% juhtidest, et nad annavad oma töötajatele piisavalt autonoomiat,  kuid ainult 40% töötajatest nõustub sellega  (Gallup, 2023). See lõhe näitab selgelt, et juhid ja töötajad tajuvad vabaduse ja kontrolli tasakaalu väga erinevalt. Miks tekib vajadus kontrollida? Juhtide soov kontrollida ei tule tavaliselt pahatahtlikkusest (võimujanust). Pigem on selle taga mure tulemuste pärast ja soov tagada, et kõik vajalik saaks tehtud. Sageli on juhid varem kogenud olukordi, kus töötaja küll täitis oma põhiülesanded, aga jättis tähelepanuta nn hallid alad – need aspektid, mis pole otseselt kellegi vastutusalas, aga on meeskonna edu jaoks olulised. Näiteks ütles üks keskastme juht mulle hiljutisel koolitusel:  “Ma tean, et peaksin rohkem usaldama, aga kui ma ei kontrolli, siis lihtsalt asjad ei juhtu. Töötajad teevad ära just täpselt selle, mis neile öeldud on, aga ei mõtle sammuke edasi.” See on ju täiesti arusaadav mure! Juhina vastutad sina lõpptulemuse eest. Kui midagi läheb valesti, siis sinu ülemus ei küsi töötajalt, miks ta midagi tegi või jättis tegemata – ta küsib sinult. Just selline vastutuse koorem sunnibki paljusid juhte haarama kontrolli enda kätte. Probleem tekib aga siis, kui kontroll muutub liigseks. Töötajad hakkavad tundma, et neid ei usaldata. Nad tunnevad, et juht hingab neile kuklasse ja ei lase neil iseseisvalt töötada. See omakorda vähendab nende motivatsiooni ja soovi pingutada – nad hakkavad käega lööma! Töötajate vaatenurk – mida nemad tegelikult ootavad? Kõik inimesed soovivad tunda töö juures, et neid usaldatakse ja väärtustatakse. Nad tahavad võimalust näidata, et saavad ise hakkama. Samuti soovivad nad selgust – mida neilt täpselt oodatakse ja millised on piirid. Uuringud näitavad, et autonoomia on üks kolmest peamisest sisemise motivatsiooni allikast (Ryan & Deci, Self-Determination Theory, 2000). Kui inimesed tunnevad, et neil on kontroll oma töö üle, on nad rohkem pühendunud ja produktiivsemad. Samas ei tähenda autonoomia täielikku vabadust.  Töötajad vajavad ka struktuuri ja selgust. Nad tahavad teada: Millised on konkreetsed ootused ja eesmärgid? Millised on nende volituste piirid? Millal ja kuidas toimub tagasisidestamine? Kui need asjad on ebaselged, tekib ärevus ja ebakindlus. Töötaja ei tea, kas ta teeb õigeid asju õigel viisil. See viib omakorda selleni, et ta kas küsib pidevalt juhilt kinnitust (mis tüütab juhti) või teeb asju oma äranägemise järgi (mis võib viia soovimatute tulemusteni). Kuidas leida tasakaal? Tasakaalu leidmine vabaduse andmise ja vajaliku kontrolli vahel pole lihtne, aga see on võimalik. Võti peitub teadlikus lähenemises ja selges kommunikatsioonis. Delegeerimise oskus kui tasakaalu alus Paljud juhid arvavad, et nad delegeerivad, aga tegelikult annavad nad lihtsalt ülesandeid. Tõeline delegeerimine tähendab vastutuse andmist koos vajalike volitustega. Hea delegeerimine sisaldab kolme komponenti: Selge eesmärgi ja oodatava tulemuse kirjeldus Volituste ja otsustusõiguse piiride määratlemine Kokkulepitud kontrollpunktid ja tagasiside Näiteks mõni aeg tagasi sain ühelt juhilt kirja, kus ta kirjeldas oma edukat kogemust. Ta oli varem olnud tüüpiline mikromanaager, kes kontrollis iga detaili. Siis otsustas ta lähenemist muuta. Ta hakkas iga ülesande puhul töötajaga läbi arutama: Mis on lõppeesmärk? Millised on kvaliteedinõuded? Millised otsused võib töötaja ise teha? Millal ja kuidas toimub edenemise ülevaatamine? Tulemus? Töötajad said selguse, mida neilt oodatakse, ja tundsid samal ajal, et neid usaldatakse. Juht sai kindluse, et asjad liiguvad õiges suunas, ilma et peaks pidevalt sekkuma. Arengupõhine lähenemine Kõik töötajad pole ühesugused. Mõned vajavad rohkem juhendamist, teised vähem. Oluline on kohandada oma juhtimisstiili vastavalt töötaja arengutasemele konkreetses ülesandes. Näiteks  Ken Blanchard’i situatsioonilise juhtimise mudel  (Situational Leadership Model) soovitab nelja erinevat lähenemist: Juhendav (suunav) stiil  uute või ebakindlate töötajate puhul Toetav stiil  arenevate töötajate puhul Kaasav stiil  kompetentsete, aga vähem motiveeritud töötajate puhul Delegeeriv stiil  kogenud ja motiveeritud töötajate puhul See tähendab, et sama töötaja võib vajada erinevates ülesannetes erinevat lähenemist. Võib-olla on ta ühes valdkonnas ekspert, kellele saab täielikult delegeerida, aga teises valdkonnas alles õppija, kes vajab tihedamat juhendamist. Usalduse ehitamine läbi avatud suhtluse Usaldus on kahesuunaline tänav. Kui tahad, et töötajad sind usaldaksid, pead ka sina neid usaldama. See ei teki üleöö, vaid nõuab teadlikku pingutust. Selleks loo regulaarsed vestlused, kus arutate: Kuidas töötaja tunneb end praeguse töökoormusega (selle analüüsimiseks võite kasutada näiteks ülitõhusat Kiire-Oluline maatriksit, millest kirjutasin artiklis  “Tunned end läbipõlenuna? Alusta prioriteetide seadmise oskuste arendamisega” ? Milliseid väljakutseid ta näeb? Kus ta tunneb, et vajab rohkem tuge või vabadust? Kuidas saaksid sina juhina teda paremini toetada? Need vestlused ei peaks olema formaalsed arenguvestlused kord aastas, vaid regulaarsed, mitteformaalsed kohtumised. Võid neid pidada näiteks kord kahe nädala jooksul või isegi sagedamini, kui tunned vajadust. Praktiline tegevuskava Kuidas siis päriselt alustada tasakaalu loomisega? Siin on konkreetsed sammud, mida saad kohe rakendada: 1. Kaardista praegune olukord Võta nädal aega ja jälgi oma käitumist. Kui tihti sa töötajate töösse sekkud? Kui palju küsimusi nad sinult küsivad? Kui sageli kontrollid nende edusamme? See annab sulle ülevaate, kus sa praegu tasakaalu skaalal asud. 2. Vestle iga töötajaga individuaalselt Planeeri järgmise kuu jooksul iga otsese alluvaga 30-minutiline vestlus. Küsi otse: “Kuidas sa tunned – kas ma annan sulle piisavalt vabadust või kontrollin liiga palju? Kus sa tahaksid rohkem iseseisvust ja kus vajaksid rohkem tuge?” Pea meeles! Need on 5 peamist aspekti, mille alusel autonoomia tunne töö juures tekib – kas saan otsustada,  mida  ma teen,  kuidas  ma teen,  millal  ma teen,  kus  ma teen ja  kellega  ma teen?  Mida rohkem töötaja saab nendes küsimustes kaasa rääkida, seda suuremat autonoomiat ta tajub. 3. Loo selged kokkulepped Iga projekti või ülesande puhul lepi kokku: Mis on oodatav tulemus ja kvaliteedinõuded Millised otsused võib töötaja ise teha Kus on need kohad, kus ta peab sinuga konsulteerima Millal ja kuidas toimub edenemise ülevaatamine 4. Harjuta kannatlikkust Kui oled harjunud kõike kontrollima, on raske lasta lahti. Anna endale ja töötajatele aega harjuda uue olukorraga. Esialgu võivad tekkida väiksed eksimused – see on normaalne osa õppimisprotsessist. Mida rohkem vabadust annad, seda rohkem on seda sul Tasakaalu leidmine töötajate iseseisvuse ja vajaliku kontrolli vahel on kunst, mida iga juht peab õppima. See ei ole ühekordne otsus, vaid pidev protsess, mis nõuab teadlikkust, paindlikkust ja head suhtlemist. Peamised punktid, mida meeles pidada: Liigne kontroll tapab motivatsiooni, liigne vabadus võib viia kaoseni Iga töötaja vajab erinevat lähenemist sõltuvalt tema arengutasemest Selged kokkulepped ja ootused on edu alus Usalduse loomine on kahesuunaline protsess, mis võtab aega Lõpetuseks – ära oota, et muutused toimuvad üleöö. Nii sina kui su meeskond vajate aega, et uue tasakaaluga harjuda. Aga kui oled järjepidev ja avatud suhtleja, leiad peagi, et su meeskond on produktiivsem, motiveeritum ja õnnelikum kui kunagi varem. Ning pea meeles – mida rohkem vabadust saad oma töötajatele anda, seda rohkem vabadust on  sul tegelda juhtimisega . Küsimused mõtisklemiseks juhile Milliseid ülesandeid või projekte võiksid sa juba homme rohkem delegeerida, ilma et peaksid kartma tulemuste pärast? Kuidas saaksid luua oma meeskonnas turvalise keskkonna, kus töötajad julgevad ausalt öelda, kui nad tunnevad end üle- või alakontrollituna? Milline on sinu suurim hirm seoses töötajatele suurema vabaduse andmisega ja kuidas saaksid selle hirmuga konstruktiivselt toime tulla? Tahad teada, mis pärsib koostööd ja tulemusi? Mõõda psühholoogilist turvalisust ja juhtimise mõju - TASUTA testi leiad siit: https://www.meeskonnatestid.ee/   Allikas: juhtimiskiirendi.ee , Motivaatori asutaja, juht ja koolitaja Kaido Pajumaa
Vaata kõiki blogipostitusi