Mikrojuhtimine - halb harjumus või varjatud signaal?

Mis on tegelikult mikrojuhtimine?

Mikrojuhtimine tähendab liigset sekkumist detailidesse ja otsustesse. Enamasti on see tagajärg, mitte põhjus. Tüüpilised vallandajad:

• Ebaselged eesmärgid: kui tulemus ei ole ühine ja mõõdetav, tekib vajadus kontrollida iga sammu.
• Välja kujunemata usaldus: juht ei tunne kindlust, töötaja ei tunne autonoomiat.
• Arengu vajadus: uued inimesed või uus kontekst nõuavad vundamendi ehitamist.

Hirmude peegeldus

Mikrojuhtimine on tihti kahepoolne peegel: juhi hirm kontrolli kaotada ja töötaja hirm eksida. Lahenduse alus on avatud dialoog ning kokkulepped, mis muudavad kontrolli toeks.

Kas mikrojuhtimisel on positiivne külg?

Lühiajaliselt võib suure riski või sisseelamise olukorras suurem tugi olla mõistlik. Oluline on ajaraam ja toon: toetav, ajutine, eesmärgistatud. Pikaajaliselt vajab meeskond autonoomiat, et motivatsioon ja loovus püsiksid.

Mida teha teisiti? (Mini-raamistik)

1) Sõnasta tulemus, mitte ainult tegevus

• Kasuta OKR-e või KPI-sid ja lepi kokku, kuidas edu mõõdate.
• Määra kontrolli rütm: nt kord nädalas 20 min – mitte iga tund.

2) Vaheta “ütlemine” küsimuste vastu

• “Kuidas plaanid seda lahendada?” • “Mis riskid võivad tekkida?” • “Millist tuge vajad?”

3) Anna autonoomiat koos vastutusega

• Selge otsustusõigus + läbipaistvad piirid = usaldus, mis püsib.