Millal viimati sinu töötaja kuulas su tagasiside päriselt niimoodi ära, et ta pole poleks (vähemalt mõttes!) kaitsepositsiooni läinud? Kui sellist olukorda on keeruline leida, siis võib-olla kasutad ka sina seda vanakooli “hamburgeri”-meetodit, mida tegelikult enam kasutada ei soovitata.
Usun, et sa tead seda taktikat hästi: alusta millegi positiivsega, siis ütle see ebamugav asi, ja lõpeta jälle kiitusega. Justkui kriitika oleks mingi mõru vitamiin, mis tuleb suhkruga alla neelata, eks?
Aga kas oled kunagi mõelnud, mida su töötaja sel hetkel päriselt tunneb? Ta istub seal ja ootab. “Okei, nüüd tuleb see löök. See tuleb, ma tean.” Ja kui sa lõpuks jõuadki selle “aga…” juurde, on ta juba vaimselt ukse kinni pannud ja mõtleb kuulamise asemel sellele, kuidas ennast kaitsta.
Ma olen viimase 15 aasta jooksul koolitanud sadu Eesti juhte. Ja pea igaüks neist on tunnistanud, et kasutab mingit versiooni hamburgeri-meetodist. Miks? Esiteks, seda on 25 aastat meile õpetatud. Ja teiseks, “See tundub viisakas,” ütlevad nad sageli. “Ma ei taha kedagi ju solvata, mistõttu ongi lihtsam neid ebamugavaid sõnumeid peita heade uudiste vahele”
Aga tegelikult teevad nad oma töötajatele karuteene.
Eesti kultuuris on meil kalduvus vältida otseseid konflikte. Me tahame olla viisakad, mitte kedagi solvata. Hamburgeri-meetod tundub kui ideaalne kompromiss – saad öelda, mis vaja, aga keegi ei saa haiget.
Tegelikuses elus töötab see aga vastupidi.
MIT-i uurijad leidsid 2019. aastal, et töötajad, kellele anti tagasisidet hamburgeri-meetodiga, mäletasid hiljem ainult 23% konstruktiivsest osast. Aga 67% mäletasid seda kunstlikku kiitust alguses ja lõpus (Gnepp et al., 2019).
Veel hullem – nad hakkasid kartma igasugust kiitust. “Iga kord, kui juht midagi head ütleb, ootan, millal see ‘aga’ tuleb,” tunnistas mulle üks müügijuht Tartust.
See on nagu Pavlovi koer, ainult tagurpidi. Töötajad õpivad, et kiitus = hoiatus halva kohta. Nii hävitad sa nende võime positiivset tagasisidet vastu võtta.
Üks personalijuht rääkis mulle oma kogemusest: “Ma kasutasin aastaid seda meetodit. Arvasin, et olen nii osav ja diplomaatiline. Siis ütles üks töötaja mulle otse: ‘Palun ära tee seda võltskiituse asja. Ütle lihtsalt, mis sul südamel on.’ See oli mulle äratuskell.”
Inimese aju on loodud mustrite otsimiseks. Kui sa kasutad pidevalt sama struktuuri – kiitus, kriitika, kiitus – siis aju õpib selle ära ja hakkab ennustama.
Neuroteadlased nimetavad seda “ootuste efektiks”. Kohe, kui töötaja kuuleb esimest positiivset lauset, lülitub tema ajus sisse häireseisund. Ta ei kuula enam sisu, vaid ootab lööki.
Ka Stanford’i ülikooli professor Carol Dweck on näidanud oma uuringutes, et segased sõnumid tagasisides takistavad õppimist. “Kui inimene peab dešifreerima, mida tegelikult öelda tahetakse, kulub kogu energia tõlgendamisele, mitte arenguks,” kirjutab ta (Dweck, 2021).
Mõtle ise ka – kas sa usuksid kedagi, kes ütleb sulle: “Sa oled fantastiline töötaja! Muide, sa hilined pidevalt ja sinu töö kvaliteet on langenud. Aga sa oled ikka väga tore inimene!”
Loomulikult mitte. See kõlab nagu vale.
Kõige halvem hamburgeri-meetodi juures on see, mida ta teeb usaldusega. Iga kord, kui kasutad seda taktikat, saadad sa töötajale sõnumi: “Ma ei usalda sind, et sa suudad ausat tõde vastu võtta.”
Ja töötaja saadab sulle sõnumi tagasi: “Ma ei usalda sind, et sa räägid minuga otse ja avatult.”
Üks tootmisjuht jagas millalgi tagasiside andmise koolitusel oma lugu grupiga: “Mul oli töötaja, kellele andsin aastaid tagasisidet hamburgeri-meetodiga. Ühel päeval ta ütles: ‘Juht, kas sa päriselt arvad, et ma olen nii nõrk, et ei kannata ausaid sõnu?’ See pani mind mõtlema.”
Kui sa mässid tõe ilusa paberi sisse, siis inimesed hakkavad kahtlema ka kõiges muus, mida sa nendele räägid. Ka siis, kui sa päriselt tahadki kedagi kiita.
Esiteks – unusta kõik, mida sulle on õpetatud “õrnade tunnete säästmisest”. Inimesed ei ole klaasist. Nad on palju tugevamad, kui sa arvad.
Toimiv tagasiside põhineb kolmel sambal:
1. Selgus ilma julmuseta
Räägi konkreetselt, mis juhtus ja milline oli mõju. Mitte “sa oled halb suhtleja”, vaid “Eilsel koosolekul katkestasid sa Marekit kolm korda. See jättis mulje, et sa ei väärtusta tema arvamust.”
Näed erinevust? Esimene on isiklik rünnak. Teine on tähelepanek käitumisest ja selle mõjust.
2. Dialoog, mitte monoloog
Tagasiside pole etendus, kus sina oled näitleja ja töötaja on publik. See on vestlus.
“Kuidas sina seda olukorda nägid?” “Mis sind sellise käitumise juurde viis?” “Mida sa vajad, et järgmine kord teisiti teha?”
Need küsimused muudavad kogu olukorra dünaamika. Töötaja pole enam kaitsepositsioonil, vaid mõtleb kaasa.
3. Fookus tulevikule, mitte minevikule
Minevikku ei saa muuta. Aga tulevikku saab. Nii et miks raisata aega süüdistustele?
“Kuidas me saame järgmine kord paremini teha?” toimib palju paremini kui “Miks sa seda tegid?”
Koolitusel “Tagasiside-kultuuri loomine” räägime erinevatest tagasiside meetoditest palju, ja täiendame neid ka tagasiside psühholoogia alaste teadmistega, mis aitavad sobivaid meetodeid valida. Aga lihtsustatult tasub tõhusast tagasisidest mõelda kui millestki, kus on sõnumis sees 3 konkreetset elementi:
Mõju: “Kui sa hilined meeskonna koosolekutele, siis teised peavad ootama ja meie aeg on piiratud. See tekitab frustratsiooni.”
Vajadus: “Meil on vaja, et kõik oleksid kohal õigel ajal, et saaksime meeskonnana maksimaalselt efektiivsed olla.”
Kokkulepe: “Kas on midagi konkreetset, mis takistab sul õigel ajal kohal olemast? Kuidas ma saan abiks olla, et seda lahendada?”
Nagu näha, ei ole siin mingit kunstlikku kiitust. Ei mingit pehmendamist. Lihtsalt aus, lugupidav vestlus täiskasvanud inimeste vahel.
Üks IT-juht proovis seda meetodit ja jagas hiljem: “Esimene kord oli kohutav. Ma tundsin end nii ebamugavalt. Aga töötaja reageeris hoopis teisiti, kui ma kartsin. Ta ütles: ‘Aitäh, et sa lõpuks ausalt rääkisid.'”
Tagasiside ei tohiks olla harv, pidulik sündmus. See peaks olema sama loomulik kui hommikune tervitus.
Ma nägin ühes Tallinna idufirmas suurepärast näidet. Seal oli kokku lepitud “tagasiside reeded”. Iga nädala lõpus said kõik 10 minutit, et jagada tähelepanekuid – mis läks hästi, mis võiks paremini minna.
Alguses oli see kohmakas. Inimesed ei julgenud midagi öelda. Aga juht näitas eeskuju. Ta andis endale avalikult tagasisidet: “Ma tegin sel nädalal vea, kui ma ei kaasanud meeskonda otsusesse. Järgmine kord küsin teie arvamust.”
Kuu aja pärast oli tagasiside andmine nende meeskonnas sama tavaline kui kohvi joomine.
Just sellised väikesed tehnikad aitavad tagasiside kultuuri ja avatud õhkkonda luua. Üks põhimõte on aga kindel – nimelt, alusta iseendast. Kui sa juhina näitad, et oled avatud tagasisidele, järgib meeskond su eeskuju.
Jah, on inimesi, kes on tagasiside suhtes ülitundlikud. Aga see ei tähenda, et peaksid tagasi minema hamburgeri juurde.
Pigem tähendab see, et pead looma veelgi turvalisema keskkonna selle inimese jaoks.
Üks võimalus on alustada näiteks mikro-tagasisidega. Mitte suur “arenguvestlus” kord aastas, vaid väikesed vestlused ja tähelepanekud iga päev või nädal.
“Hei, märkasin, et sa leidsid selle vea koodis üles. Super tähelepanelik!” “Koosolek läks natuke üle aja. Järgmine kord võiksime olla täpsemad.”
Väikesed, sagedased tagasisided on palju vähem hirmutavad kui harv suur “kohtumine juhiga”.
Vana mudel: Juht kui kohtunik, kes mõistab õigust. Uus mudel: Juht kui treener, kes aitab areneda.
See on fundamentaalne muutus mõtteviisis. Sa ei ole enam see, kes “teab paremini”. Sa oled see, kes aitab inimesel ise avastada, kuidas paremini saaks.
Praktikas tähendab see:
Üks osakonnajuht kirjeldas oma teekonda nii: “Ma olin harjunud olema ekspert, kellel on kõik vastused. Nüüd olen õppinud olema partner, kellel on head küsimused.”
Hamburgeri-meetod on nagu plaaster haava peal, mida ei ravita. See varjab probleemi, aga ei lahenda seda.
Aus, otsene tagasiside võib alguses tunduda karm. Aga see on ainus viis ehitada tõelist usaldust ja toetada inimeste arengut.
Sinu töötajad on tugevamad, kui sa arvad. Nad suudavad tõde vastu võtta. Nad tahavad tõde kuulda. Nad vajavad seda, et areneda.
Seega järgmine kord, kui tahad kedagi “säästa” hamburgeri-meetodiga, küsi parem endalt: keda sa tegelikult säästad? Töötajat või iseennast?
Pea meeles, aus tagasiside pole kunagi julmus. See on hoopis suurim austuse märk.
Allikas: juhtimiskiirendi.ee, Motivaatori asutaja, juht ja koolitaja Kaido Pajumaa
