Sisemaailmas toimuv, sisemaailma valitsemine, sisemaailma korrastamine jne … need on kõik viimaste aastate trendid enesearengus, juhtimises ja õnneotsingutes, millega ühel või teisel moel usutavasti kõik kokku puutunud oleme.
Mida see kõik aga päris praktilises mõttes tähendab? Me elame ju praktilises ja materiaalses maailmas, kus puutume kokku päris inimeste ning sündmustega, mis meid kogu aeg mõjutavad. Ja selle kõigega toime tulekuks vajame ka päris praktilisi viise, mitte lihtsalt ilusaid sõnu, mis korraks tuju paremaks muudavad.
Olles viimased 15 aastat „teadliku enesearenguga“ tegelenud, olen korduvalt selle käigus ka tupikus olnud. Alguse sai see kõik juba 2007. aastal, kui oma ehitusäridega pankrotti äärele jõudsin, ja oma vaimse „normaalsuse“ säilitamiseks jooga ja meditatsiooniga tegelema hakkasin (ärevushäired lihtsalt muutusid nii suureks).
See kõik algas kohtumisest endise võitluskunstide treeneriga, kes oli praktilised enesevalitsemise võtted omandanud treeningute käigus. Ja nüüd proovis ta neid edasi anda ka teistel elualadel tegelevatele inimestele.
Meie teisel kohtumisel küsis ta midagi väga huvitavat (vastuseks sellele, kui olin talle jälle ära rääkinud kõik „jubedad nädala sündmused“): „Muide, kas oled märganud, kuidas sa oma mõtetega enda elus toimuvatele sündmustele tooni annad?“. Esimese hooga ei osanud ma sellele midagi vastata, aga end veidi kosudes nõudsin talt selgitust: „Mis mõttes mina tooni annan? Sündmused minu elus on sellised nagu nad on, sõltumata sellest, mida ma nendest arvan“.
Tema aga polnud ka papist poiss (karate treener ikkagi ju!), virutades vastu: „Aga see, kuidas sa nendele sündmustele reageerid, on ju ometi subjektiivne (ja sinu valik)?! Kui see nii ei oleks, peaks need sinu elusündmused ka mind emotsionaalselt samamoodi mõjutama. Mul on aga ausalt öeldes täiesti ükskõik – ma tunnen end sinu olukorra suhtes täiesti neutraalselt. Järelikult peab see kõik vist ikka toimuma sinu sees“.
Selleks ajaks oli mul sellest vestlusest juhe nii koos, et otsustasin meie kohtumisele joone alla tõmmata. Pomisesin talle midagi, et pean õhtul veel objektidelt läbi käima, mistõttu pean veidi varem lahkuma. Tegelik põhjus oli muidugi aga pettumus, mõeldes omaette, et sellistelt elufilosoofidelt ei ole mul tegelikult midagi õppida. Aga ma eksisin!
Pahameel tema suhtes lahtus üsna kiiresti, aga tema poolt väljaöeldud mõtted mulle enam rahu ei andnud. Kõige rohkem kummitas mind just tema viimane pooljuhuslik kommentaar, et sündmused ise on neutraalsed, ja muutuvad subjektiivseks (kas rõõmu või valu allikateks) meie enda sisemaailmas. Ja kui see nii tõesti on, siis ainult mina saan siin midagi muuta, sest minu sisemaailm on ju minu kontrolli all (vähemalt lootsin, et see nii on).
Kuna elu oli nendel päevadel väga ärev ja hirmutav, otsisin mõne päeva möödudes taas temaga kontakti. Seekord asusin aga juba proaktiivselt oma küsimustega meie vestlust suunama punkti, kus see viimati lõppenud oli. Palusin temalt siis veidi täpsemalt lahti rääkida, kuidas ta ikka seda välismaailma mõjutamist sisemaailma kaudu näeb? Vastuseks jätkas ta küsimustega.
„Kuidas sulle tundub, kas sinu mõtted mõjutavad sinu tujusid ja meeleolusid?“ Sellele vastasin ma muidugi jaatavalt. Just see oligi toona minu suurim probleem – võisin väga hea tujuga hommikul ärgata, aga juba mõne minutiga end täiesti „krussi“ keerata, sest hakkasin mõtlema ja analüüsima, mis tänane toob ja kuhu see kõik ikka välja jõuab.
„Kuidas sulle tundub, kas sinu tujud ja meeleolud (emotsioonid) mõjutavad sinu käitumist ehk seda, mida sa päeva jooksul teed?“. Muidugi pidin ka sellega nõustuma, sest teadsin väga hästi, kuidas üldine tujude foon igapäevaselt määras, kas midagi olulist saab tehtud või mitte. Ei olnud üldse ebatavalised näiteks päevad, kui seis oli nii halb, et otsustasin teadlikult mitte midagi teha (lihtsalt ei suutnud end mobiliseerida).
„Kuidas sulle tundub, kas kaks eelmist – sinu mõtted ja tujud – määravad lõpuks läbi tegutsemise, missugused tulemused sul elus on?“ See küsimus jahmatas mind täiega, sest tegelikkuses olimegi jõudnud ettevõttega punkti, kus kõik oli justkui seisma jäänud. Me olime veidi lootusetus ja abitus seisundis, millest me ka välja tulla ei osanud. Ainuke väljapääs paistis olevat pankrot.
Aga ma polnud mitte kunagi vaadanud seda seestpoolt välja poole – viisil, kuidas minu enda mõttemustrid minu meeleolusid loovad, ja need omakorda minu käitumist ja tulemusi mõjutavad. Ei, kõik süüdlased, põhjused ja vastused olid olnud alati ikkagi väljaspool.
Läbi selliste suunavate küsimuste hakkasin üha enam mõistma, kuidas tõepoolest eksisteerivad küll omavahel tihedalt põimunud, aga siiski kaks täiesti eraldiseisvat maailma – minu sisemaailm ja minu välismaailm. Kumb nendest aga oli rohkem minu kontrolli all? Ja kus olid peidus minu tegelikud ressursid, et sellest raskest olukorrast välja tulla?
Täna, 15 aastat hiljem, on selline duaalne maailmakäsitlus elu igapäevane osa. Ma ei süüdista enam teisi inimesi või elusündmusi selles, kuidas mina end tunnen, sündmustele reageerin või käitun, vaid näen seda ühtse tervikuna.
Just seetõttu käsitlen täna inimese elu ja olemust 5 nähtuse kaudu, millest igaühel on oma roll ja funktsioon täisväärtusliku elu elamisel. Need 5 nähtust on:
Usutavasti oled sa kuulnud midagi mindfulness’st ehk teadveloleku praktikatest, mis sai alguse enesearengugruppidest, jõudis sealt edasi teraapiakabinettidesse, ja on muutunud tänaseks normaalsuseks isegi paljudes suurorganisatsioonides. Miks?
Sest on teaduslikult kinnitust leidnud, kuidas oma impulsside ja reaktsioonide jälgimine, ja nendele mitte automaatselt järele andmine hoiab meid paremas sisemises tasakaalus, ja suurendab ka tegutsemise efektiivsust (mille üheks osaks on ka halbade tagajärgedega käitumise vältimine).
Ning just seda märkamisvõime kasutamine (punt 1) tähendabki – olla rohkem kohal ja teadlik oma mõtteprotsessidest, mis mõjutavad meeleolu, mis omakorda mõjutab käitumist, mis omakorda tulemusi. Ja just seepärast märkamisvõimet ka üheks olulisimaks alahinnatud sisemiseks ressursiks peetakse.
Teadvelolek ja selle kasutamine ei tähenda köögiviljaks muutumist. Vastupidi, see tähendab automaatselt käituvast „robotist“ uuesti inimeseks saamist. Kuni me ei ole teadlikud, ja ei kasuta teadlikult oma märkamisvõimet, juhivad meid rohkem välismaailma sündmused (mis ei ole kahjuks eriti meie kontrolli all), ja automaatselt kerkivad mõtted ning emotsioonid. Ainult nende sündmuste ja automatismide märkamine ja jälgimine annavad meile võimaluse midagi nendega teadlikult ette võtta – kui on asjakohane, siis nendele järele anda. Kui aga mitte, siis neid lihtsalt ignoreerida.
Usutavasti just see ongi, mida sinu sisemiselt tasakaalukas tuttav teeb. Ka temal on olemas eespool kirjeldatud 5 nähtust, aga kuna ta kasutab teadlikult viiendat – märkamisvõimet -, tunneb ta end ka veidi rohkem „kaptenina laevas“, mitte ei lase mereoludel ning laevaruumides toimuvatel „draamadel“ end nii palju mõjutada. Ja eks seepärast jõuab ta suurema tõenäosusega soovitud sihtkohta kiiremini ja sujuvamalt pärale. Kuidas kavatsed oma elu juhtida sina?
Allikas: motivaator.ee, Motivaatori asutaja, juht ja koolitaja Kaido Pajumaa
