Hiljuti ütles üks juht mulle: “Kaido, ma lugesin isejuhtivatest meeskondadest ja proovisin anda oma inimestele rohkem vabadust. Nüüd valitseb seal meeskonnas aga täielik kaos ja keegi ei tea enam täpselt, mida teha. Kas ma tegin midagi valesti?”
Need sõnad kõlavad mulle tuttavalt. Viimaste aastate jooksul olen kohtunud mitmete juhtidega, kes on sarnases olukorras. Nad on kuulnud, et juhtimine liigub isejuhtimise ehk holakraatia suunas ning nad tahaksid väga anda oma meeskonnale rohkem autonoomiat. Aga samas kardavad nad kaotada kontrolli. Või veel hullem – nad ongi proovinud ja asjad on käest läinud. Mida teha?
Gallup’i 2024. aasta uuring näitab, et 73% töötajatest soovib oma töös rohkem autonoomiat ja otsustusõigust. Samal ajal kardab 68% juhtidest, et vastutuse jagamine viib kvaliteedi languseni. See on paradoks, mis määrab paljude Eesti ettevõtete tuleviku.
Probleem algab juba mõiste tõlgendamisest. Kui ma koolitusel küsin juhtidelt, mida tähendab isejuhtiv meeskond, saan vastuseid nagu: “Meeskond, kus juhti ei ole vaja.” “Kõik teevad, mida tahavad.” “Demokraatia, kus kõik otsustavad koos.”
Kõik need vastused on valed. Täielikult valed.
Isejuhtimine ei tähenda juhi kadumist. See tähendab juhtimise jagamist.
Allikas: juhtimiskiirendi.ee, Motivaatori asutaja ja koolitaja Kaido Pajumaa
