Paljud meist teavad tunnet: oled töövestlusel rääkinud oma kogemustest, saavutustest ja motivatsioonist. Kõik kulgeb ladusalt. Kui aga jutuks tuleb palk, tekib justkui nähtamatu müür – dialoog ei vii tulemuseni, isegi kui julged teema lauale tuua.
Miks see nii sageli juhtub?
Kui kandidaat ütleb: „Minu ootused on 2200–2400 eurot,“ siis tööandja kuuleb sageli ainult alumist otsa. Kõige suurem viga on see, et palgaootus esitatakse kui kompromiss, mitte kindel raam.
Tihti teeb tööandja pakkumise alles pärast vestlust – telefoni või e-kirja teel. Kandidaat on aga üksi oma mõtetega ja tunneb survet kohe vastata. Tulemus: kas automaatne “jah” või vaikne pettumus, kui pakkumine jäi ootustest madalamaks.
Vestluses räägitakse tavaliselt ainult erialastest oskustest, kuid sageli unustatakse mainida omadusi, mis võivad tööandjale olla lausa hindamatud:
oskus kriisis rahulikuks jääda,
suhete loomine klientidega,
võime kiiresti õppida ja kohaneda.
Need väärtused ei jõua lauale – ja seetõttu ei kajastu ka pakkumises.
Räägi väärtusest, mitte ainult numbritest. Näita, kuidas sinu panus aitab tööandjal reaalselt säästa või teenida. Nt: „Minu kliendisuhted tõid eelmises rollis XX käibe – see väärtus ületab palganumbri.“
Õpi pausi taluma. Kui oled oma ootuse välja öelnud, ära kohe juurde seletama hakka. Vaikus annab tööandjale aega mõelda.
Järelvestlus on normaalne. Kui saad pakkumise pärast vestlust, on täiesti professionaalne vastata: „Aitäh, võtan päeva mõtlemiseks ja tulen oma küsimuste ja ettepanekutega tagasi.“ See ei näita ebakindlust, vaid oskust läbirääkimisi juhtida.
Üks vähe räägitud, aga tõhus lähenemine on kõigepealt arutada rolli ja ootuste väärtust. Küsi näiteks:
Millist tulemust oodatakse esimestel kuudel?
Milline on suurim probleem, mida peaksin aitama lahendada?
Kuidas defineerite selle rolli edu?
Kui need punktid on selged, muutub palganumber loomulikuks jätkuks – sest väärtus on juba kokku lepitud.
Olen kogenud, et tihti ei oska inimesed oma väärtust väljendada. See on nagu kunstnikuga – ka tema ei tea alati, mis tema looming väärt on. Samal ajal teab tööandja, millist väärtust konkreetne inimene võib tema ettevõtte jaoks luua. Just seetõttu peaks tööandja julgema teha oma pakkumise ja kandidaat omakorda küsima: “Kas see sobib mulle?”
Oluline on, et kumbki pool ei vaikiks. Läbirääkimised ei ole võitlus, vaid võimalus leida aus koostööpunkt.
Kas oled kogenud, et palgaläbirääkimised ei andnud tulemust, kuigi tundsid, et oled väärt enamat? Mis jäi sinu arvates lauale toomata – oskused, panus või enesekindlus?
Kuidas sina oled loonud ruumi järelvestluseks, et mitte kohe “jah” öelda?
Kui oled tööandja – kuidas suhtud kandidaati, kes tuleb palga juurde tagasi alles mõne päeva pärast?
Jaga oma kogemust 👇 – just päris lood on need, millest teised kõige rohkem õpivad.
