Seda lugu inspireeris siin avaldama Tarmo Vanamõisa (Traffic Safety Teacher of Traffic Safety Field at Tallinn University Haapsalu College). Täname Tarmot :)
Oled ehk isegi kogenud olukorda, kus töövestlus kulgeb ladusalt – räägid oma kogemustest, oskustest ja saavutustest, õhkkond on meeldiv. Kuid hetkel, mil jutuks tulevad palk ja töötingimused, tõmbub vestlus krampi. Tekib paus, õhk muutub pingeliseks ja paljud kandidaadid võtavad vaikides vastu esimese pakutud tingimuse – isegi siis, kui sisetunne ütleb, et oled väärt enamat.
Miks me nii sageli vaikime?
1. Hirm
Mitte ainult hirm, et tööandja ütleb “ei”, vaid ka hirm paista silma liiga nõudliku või tänamatuna.
2. Infopuudus
Tööandjal on rohkem infot – palgavahemikud, eelarve, hüved. Kandidaadil seevastu sageli ainult umbkaudne oletus.
3. Psühholoogiline ankur
Esimene öeldud number jääb kummitama. Kui tööandja ütleb selle, tundub raske seda vaidlustada. Kui kandidaat ütleb numbri, kardab ta, et hindas end liiga odavaks või liiga kalliks.
Siin on suur paradoks: tööandjad ootavadki, et tingimustest räägitakse. See ei ole märk ülbuse või liigse enesekindluse kohta, vaid professionaalsusest. Läbirääkimised on normaalne osa protsessist. Kui palgapiir on tõesti paigas, leidub enamasti liikumisruumi muudes tingimustes – paindlik töökorraldus, lisapuhkus, koolitused, tervisekindlustus või muud hüved.
Tingimuste arutamine näitab tööandjale, et oled teadlik oma väärtusest ja valmis vastutust võtma.
Sageli ei ole barjääriks tööandja, vaid meie enda sisemine “mis siis, kui…”:
“Mis siis, kui nad loobuvad minust?”
“Mis siis, kui nad arvavad, et ma küsin liiga palju?”
“Mis siis, kui see võimalus kaob?”
Aga mõtle – kas töökoht, kus sinu väärtust ei arvestata juba alguses, on tõesti see koht, kuhu oma energiat ja oskusi panustada?
Nagu mina, Jaanus Sõrmus, olen kogenud ja mõelnud:
„Ilmselt tihti juhtub, et kandideerija ei tea oma väärtust. See on natuke nagu kunstnikuga – ka tema ei oska oma loomingule alati hinda panna. Samas tööandja, uurides kandideerija oskuste, kogemuste, teadmiste ja saavutuste kohta, teab tema väärtust just selle konkreetse ettevõtte jaoks. Seega oleks aus, kui tööandja teeks oma väärtuspakkumise ja kandideerija otsustaks, kas see on talle vastuvõetav. Inimesed on erinevad – igaüks ei oska ei müüa ega osta. Oluline on, et pooled ei vaikiks, vaid liiguksid edasi.“
1. Tee eeltöö
Uuri turul pakutavaid palgavahemikke ja pane endale selge raamistik. Kui tead, mida tahad, on lihtsam rahulikult ja enesekindlalt vestelda.
2. Küsi tööandja ootusi
Näiteks lause “Milline on teie eelarve selle rolli jaoks?” aitab avada kaarte ja jätab sulle manööverdamisruumi.
3. Mõtle laiemalt kui palk
Lisapuhkus, paindlik tööaeg, arenguvõimalused, töövahendid – need võivad igapäevaelus olla sama väärtuslikud kui palganumber.
Töövestlus ei ole eksam, kus sina oled vastaja ja tööandja kohtunik. See on dialoog, kus mõlemad pooled otsivad sobivust. Ka sina valid tööandjat.
Kui julged palga ja tingimuste teemal kaasa rääkida, ei riski sa töökoha kaotamisega, vaid lood hoopis aluse õiglasemaks ja tervemaks koostööks.
Kui tunned, et tingimuste üle rääkimine on ebamugav, siis harjuta seda ette. Kirjuta paberile kolm punkti, mida tahad kindlasti töövestlusel käsitleda – olgu selleks palganumber, töökorraldus või arenguvõimalused. Kui need on selgelt kirjas, on sul lihtsam need ka laua taha tuua. Väike ettevalmistus võib muuta terve vestluse kulgu ja tulemuse sinu kasuks.
Kokkuvõte
Paljud vaikivad töövestlusel, sest hirm ja teadmatus võtavad võimust.
Tegelikult ootab tööandja läbirääkimisi ja see näitab professionaalsust.
Julgus tingimuste üle rääkida ei tähenda riski, vaid annab aluse ausale ja väärtustavale koostööle.
Kas oled kunagi töövestlusel vaikima jäänud, kui jutt läks palga või tingimuste peale? Mis sind tagasi hoidis?
Milline on olnud sinu parim kogemus palgaläbirääkimistel? Mis aitas sind enesekindlalt kaasa rääkida?
Kui sa ise oled tööandja, siis kuidas suhtud kandidaati, kes oma ootustest avatult räägib?
Jaga oma kogemust ja arutame koos!
