Mis on töö?

Töö on inimese eesmärgipärane tegevus, millega luuakse midagi kasulikku või saavutatakse kindel tulemus. Eesti keele seletav sõnaraamat määratleb tööd kui “inimese mis tahes tegevust, millega ta otseselt või kaudselt loob endale elatusvahendeid; laiemalt vaimset või füüsilist pingutust eeldav tegevus, mille siht on midagi ära teha” ^[1]. Lihtsamalt öeldes tähendab see, et töö on mistahes tegevus, mis aitab inimesel oma elatist teenida või midagi vajalikku saavutada. Näiteks õpetaja töö on teadmiste edastamine, põllumehe töö on toidu kasvatamine ning arsti töö on inimeste tervise eest hoolitsemine.

Töö kohta öeldakse ka, et töö on isiku roll ühiskonnas ^[2]. Töö kaudu täidab iga inimene ühiskonnas mingi vajaliku ülesande – olgu ta siis ehitaja, õpetaja, programmeerija või mõnes muus ametis. Seetõttu seostub töö sageli inimese identiteedi ja staatusega: tihti tutvustame end ametiala kaudu ning ühiskondlikus plaanis sõltume üksteise töö panusest. Samuti kasutatakse sõna “töö” laiemalt paljude tegevuste kohta. Näiteks peetakse õpilase tööks õppimist – on isegi ütlemine, et “õpilase töö on õppimine” ^[1]. Ka koduste majapidamistoimingute kohta ütleme tihti lihtsalt “töö” (nt koristustööd, remonditööd), kuigi nende eest palka ei maksta. Seega võib tööd teha ka oma pere või enda heaolu nimel, ilma et see oleks otseselt tasustatud.

Töö liike saab eristada tasustamise järgi. Palgatöö on töö, mille eest saadakse kokkulepitud tasu ehk töötasu – selle eesmärk on raha teenimine ^[3]. Palgatööd tehakse tavaliselt töölepingu alusel: selles lepitakse kokku tööülesanded, tööaeg, -koht ja palk ^[4]. Vastandina palgatööle on vabatahtlik töö, mida tehakse ilma rahalise tasuta. Vabatahtlik töö võimaldab panustada ühiskonda või teha midagi hingele olulist – näiteks aidata heategevusorganisatsioonis või osaleda talgutel. Kuigi vabatahtlik tegevus rahalist tulu ei anna, pakub see väärtuslikku kogemust ja rahulolu, tehes head kellelegi teisele ^[5]. Samuti tuleb mainida kodust majapidamistööd – süüa tegemine, koristamine, laste eest hoolitsemine jms –, mida tehakse peamiselt iseenda ja pere heaolu nimel. Ka sellised tööd on ühiskonna toimimiseks vältimatult vajalikud, ehkki nende eest tavaliselt palka ei maksta ^[6].

Töö tegemise viisid ja vahendid

Kuidas me töötame? Töö tegemise viisid võivad olla väga erinevad, sõltudes nii valdkonnast kui ajastust. Üldiselt jagatakse töö tihti füüsiliseks tööks ja vaimseks tööks ^[1]. Füüsiline töö nõuab kehalist pingutust – näiteks ehitus-, põllu- ja koristustööd. Vaimne töö eeldab mentaalset pingutust – näiteks arvutiprogrammide kirjutamine, raamatupidamine või teadustöö. Enamik ameteid sisaldab mõlemat elementi: näiteks arst peab kasutama nii teadmisi (vaimne töö) kui ka sooritama protseduure (füüsiline töö).

Töövahendid ja tehnoloogia mängivad suurt rolli selles, kuidas me töötame. Aja jooksul on töövahendid oluliselt arenenud. Kui varasematel sajanditel tehti palju tööd käsitsi lihtsate tööriistadega, siis tööstusrevolutsioon ning tehnoloogia areng on toonud masinad ja automatiseerimise. Täna on tööprotsessid kordades efektiivsemad ja automatiseeritumad kui varem ^[7]. Arvutid ja nutiseadmed on muutnud paljud tööd virtuaalseks – näiteks saab tänapäeval kaugtööna arvuti vahendusel teha tööd kodust või ükskõik millisest maailmanurgast.

Vahendid iseenesest ei tööta – vaja on ka oskusi ja teadmisi. Iga töö nõuab teatavaid oskusi: näiteks autojuht vajab sõiduoskust, kokk oskab tooraineid toiduks valmistada, programmeerija oskab koodi kirjutada. Lisaks oskustele on vajalikud ka sobivad tingimused: töökeskkond, töömaterjalid ja -riistad. Õiged töötingimused tõstavad tulemuslikkust ja ohutust. Näiteks kontoritöö eeldab arvutit ja internetiühendust, puusepatöö vajab töökoda ja tööriistu. Kui oskused ja vahendid on tasakaalus, laabub töö ladusamalt ^[1].

Koostöö ja tööjaotus ühiskonnas

Töö ei toimu vaakumis – koostöö on inimühiskonna töökorralduse alus. Juba vanasõna ütleb: “Tegija käed leiavad tööd, magaja magu näeb nälga” ning “Töö inimest toidab, laiskus rikub teda” ^[8]. Inimühiskond on üles ehitatud keerukale koostööle ja tööjaotusele, kus igaüks täidab mingit rolli. Nagu Vikipeedia märgib, iseloomustab inimühiskonda tööjaotus sotsiaalsete rollide kaudu – ühiskond loob erinevad rollid ja ülesanded, mida inimesed täidavad ^[2]. Iga inimene töötab ühiskonnas ühtaegu nii enda kui ka teiste hüvanguks. Me kõik sõltume üksteise tööst: pagar küpsetab leiva, bussijuht sõidutab inimesi tööle, arst ravib haiged terveks jne. Nii moodustub vastastikune sõltuvus – jagatud vastutus ja usaldus, et igaüks annab oma panuse üldise heaolu nimel ^[9].

Tasub märkida, et mitte kõik inimesed ei tööta samal ajal. Ühiskonnas on alati osa inimesi, kes ei osale tööturul – näiteks lapsed ja noored, kelle “töö” on hariduse omandamine; pensionärid, kes on töötamise ea ületanud; samuti inimesed, kes on tervislikel või muudel põhjustel tööelust eemal. Statistika järgi jaguneb tööealine rahvastik kolmeks: töötavad inimesed, töötud (kes tööd otsivad) ja mitteaktiivsed (kes ei saa või ei soovi töötada) ^[10]. Näiteks kodused lapsevanemad, päevases õppes tudengid või tervise tõttu töövõimetud kuuluvad mitteaktiivsete hulka ^[10]. Eesti ametliku statistika kohaselt oli 2024. aastal 15–74-aastaste seas tööhõive määr ligikaudu 69% – see tähendab, et enamik tööealisest elanikkonnast tegeles kas palgatöö või ettevõtlusega ^[10].

Tööaeg ja vaba aeg – kui palju me töötame?

Millal ja kui palju tuleks töötada? See küsimus on läbi aja palju muutunud. Inimkonna varases ajaloos põimus töö tihedalt igapäevaeluga: talupoeg töötas põllul päikesetõusust loojanguni, kuna ellujäämiseks oli vaja toit kasvatada ja majapidamine korras hoida. Tegelikult polnud traditsioonilises talupojaühiskonnas kindlalt piiritletud tööpäeva – tööd tehti “kuniks töö sai tehtud” ja puhati vastavalt oludele ^[7].

Üheks suureks saavutuseks oli üldtuntud 8-tunnine tööpäev. See standard pärineb tööstusrevolutsiooni ajast: umbes 200 aastat tagasi seati esimestes riikides sisse norm, et tööpäev kestab 8 tundi päevas (näiteks kella 8-st 16-ni) ^[7]. Varem pidid vabrikutöölised rügama koidust ehani ning tehaseomanikud kartsid, et lühem tööaeg toob neile kahju ^[7]. Tänapäeval on täistööaja pikkus paljudes riikides, sh Eestis, ligikaudu 40 tundi nädalas ning sellele lisanduvad puhkepäevad nädalavahetusel.

Viimastel aastatel on palju räägitud ka ületöötamisest ja võimalusest lühendada töönädalat. Uuringud viitavad, et rohkem töötamine ei pruugi tähendada suuremat tootlikkust – teatud piirist edasi hakkab väsimus kvaliteeti ja efektiivsust vähendama ^[11]. Kahe puhkepäevaga nädalas ei pruugi tänapäeva pingelises keskkonnas töötaja alati täielikult välja puhata, mistõttu on sagenenud läbipõlemise juhud ^[11]. Meeskondliku heaolu ja tulemuslikkuse parandamiseks on mitmel pool katsetatud 4-päevast töönädalat (nt Microsoft Japan; Islandi katse), mille tulemused näitavad väiksemat stressi ning paremat vaimset ja füüsilist tervist, samas tootlikkus püsib või paraneb ^[11].

Miks on tööd vaja? (töö eesmärk ja vajadused)

Inimene töötab, sest tal on vajadused ja soovid, mida töö tegemine aitab täita. Esmalt on väga praktiline põhjus: elatisteenimine. Tööga teenitakse raha, mille eest osta toitu, maksta eluaseme eest ning hoolitseda enda ja perekonna vajaduste eest ^[3]. Palgatöö peamine eesmärk ongi sissetuleku saamine – ilma töötasuta poleks võimalik end majanduslikult ülal pidada ^[4].

Kuid inimene on enamat kui vaid majanduslik olend. Töö pakub võimalust ennast teostada ja areneda; hästi tehtud töö tõstab enesehinnangut – “töö kiidab tegijat” ^[8]. Samuti vastab töö paljudele sotsiaalsetele vajadustele – kuuluvustunne, tunnustus ja koostöö ^[6]. Ka psühholoogilised motivaatorid (huvitavad ülesanded, arenguvõimalused, mõju ühiskonnale, hea töökeskkond) mõjutavad inimese töömotivatsiooni ^[12][13].

Töö on ühiskonna eksistentsi alus – “kõik, mis vajalik inimeste eluks ja arenguks, luuakse tööga” ^[14].

Töö kui kohustus ja auasi

Läbi ajaloo on rõhutatud töökuse väärtust ning oodatud iga täiskasvanud inimese panust. Piibellik ütlus “Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” ja sellest tuletatud “Kes ei tööta, see ei söö!” väljendavad mõtet, et igaüks peab panustama ega tohi elada teiste arvelt ^[8]. Tänapäeval on sunniviisiline töö keelatud; töö on eelkõige ühiskondlik kokkulepe ja eetiline norm, mitte sund.

Kui inimene teeb oma tööd südamega, “on süda töö juures” ^[1] ja “töö kiidab tegijat” ^[8]. Tasakaal on siiski oluline – vältida tuleb nii ületöötamist kui ka tegevusetust.

Töötasu ja töö väärtus

Palgatööd tehakse eeskätt selleks, et teenida palka ^[3]. Töötasu suurus sõltub töö keerukusest, oskuste tasemest, nõudlusest, töökohtade arvust ja intensiivsusest. Turumajanduses kujuneb palk suuresti tööjõu nõudluse ja pakkumise järgi, kuid oluline on ka õigluse mõõde (nt miinimumpalk, kollektiivlepped).

Eestis kehtestati 2024. aastal täistööaja eest miinimumpalgaks 820 € kuus – tööandjate ja ametiühingute kokkuleppel –, et täiskohaga töötaja teeniks vähemalt toimetulekuks vajaliku summa ^[15].

Töö väärtustamine pole ainult rahaline: rolli mängivad ka tunnustus, paindlikkus, õppimisvõimalused ja muud hüved. Samuti tekib ühiskonnas arutelu, kas palk peegeldab alati töö tegelikku väärtust (nt elutähtsad ametid vs. tippmeelelahutus).

Kokkuvõte

Töö on inimtegevuse põhivorm ja inimese roll ühiskonnas. See võimaldab luua hüvesid, teenida elatist, areneda ning panustada teiste heaolusse. Hea tööelu tähendab tasakaalu töö ja vaba aja, kohustuse ja rõõmu, sissetuleku ja tähenduse vahel. Meie kõigi ülesanne on kujundada töö selliseks, et see oleks loov, tasuv, õiglane ja inimväärikust hoidev.

Otsid tööd või soovid töökuulutust avaldada? Liitu Kandideeri.ee kogukonnaga ja tee järgmine samm juba täna.